|
| |
Töökohtade loomine sõltub ühisest tahtestÖeldakse, et õnneks pole palju vaja. Praegu ilmselt võib end õnnelikuks pidada igaüks, kel olemas töö, seega ka leib laual ja katus pea kohal. Samas ei leidu vist ühtki inimest, keda kas isiklikult või kelle lähikondseid tööpuudus puudutanud poleks. Tööpuudus on üks vaatus mustast stsenaariumist, mille eest – juhul kui riik ei sekku – juba aastal 2005 hoiatas meid strateegia «Säästev Eesti 21», kuid mis ometi on tõeks saanud. Heaolu väheneb hukatuslikult, kasvab töötus, noored lahkuvad Eestist, rahva tervis halveneb, süveneb ääremaastumine, väheneb kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus.
Üleilmse kriisi löögid on Eestit tabanud tugevamini kui teisi riike. Ja seda põhjusel, et meie valitsus on lasknud asjadel minna isevoolu teed. Kui teised riigid rakendasid miljarditesse eurodesse ulatuvaid abipakette ettevõtluse toetamiseks, töökohtade säilitamiseks ning majanduskeskkonna stabiliseerimiseks, siis meie valitsus pühendus euro nimel innukalt riigieelarve kärpimisele. Nii pandi inimesed ja ettevõtted täbarasse olukorda.
Valitsus loodab abi peamiselt kolmest tööturuteenusest: tööpraktika, palgatoetus ja ettevõtluse alustamise toetus. Nendega suudetakse heal juhul lahendada kuni 15 000 töötu mured, kuid neid on praegu üle 100 000. Kõik ei hakka ettevõtjaks ega jõua oodata, millal Eesti Euroopa viie rikkama sekka jõuab.
Sellest ei maksa unistadagi, kui ligi poolte omavalitsusüksuste ehk kokku umbes 140 000 inimese heaolu ja elutase jääb allapoole Eesti keskmist – veerand maainimestest elab allpool absoluutset vaesuspiiri. Kõige keerulisem on olukord Ida-Virumaal. Iga viies idavirumaalane on kaotanud töö, üle poolte neist ei saa enam töötuskindlustushüvitist ning on pöördunud toimetulekutoetuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole.
Sealse töötukassa juhtidega kohtumisel said Rahvaliidu fraktsiooni liikmed selge pildi, et kui miski ei muutu, läheb olukord veel hullemaks. Ja mitte ainult seal. Töötuse tagajärjel on Eestis praegu 90 000 ravikindlustamata inimest. Kuid teada on, et hädad käivad ikka inimesi mööda ja sellepärast peab esmase arstiabi ka neile inimestele kättesaadavaks tegema.
Kõige lähem on inimesele kohalik omavalitsus. Omavalitsused peavad seetõttu üha enam keskenduma sotsiaalküsimustele ja inimesi aitama, uute arenguprojektide algatamine ja haldamine jääb tagaplaanile.
Vanasti öeldi, et iga vald peab toitma oma sandid, kuid praegu on omavalitsuste tulubaasi vähendamine halvanud nende võimekuse hädas appi tulla. Et seda suudetaks, tuleb kõigepealt omavalitsust aidata. Riik saab siin sihtotstarbeliste eraldistega toetada tööharjutusi ning töötute rakendamist heakorratöödel. Kohapeal tuntakse oma inimesi ja teatakse kõige paremini, kuidas seda raha kasutada.
Töökohtade loomisel oleks abi ka hoiu- ja laenuühistute seadusest, mis võimaldaks toetada kohalikku väikeettevõtlust ning luua mitmekesiseid võimalusi selle rahastamiseks. Paraku ootab eelnõu alles seaduseks saamist.
Lastega perede olukorda saab mõnevõrra leevendada sellega, kui kõigile lastele lasteaiast gümnaasiumini oleks tagatud tasuta lõunasöök. Majanduse konkurentsivõime tõstmise huvides peab riik raskele ajale vaatamata haridust au sees hoidma, haridus- ja infrastruktuuri investeeringuteks vajadusel ka laenu võtma.
Igal pool Eestis peab olema võimalik ühtviisi hästi elada. Praeguse arengumudeli – keskuse ja perifeeria vastandumine – asemel on hädavajalik rakendada nüüdisaegne regionaalhaldus, mis arvestab iga paiga tugevaid ja nõrku külgi. Seda saab teha, kui muuta maakond praegusest riiklikust tasandist omavalitsustasandiks.
Töövaldkonna juhtimine vajab ühtset kätt, seepärast oleks mõttekas luua tööministri ametikoht ning koostada töökohtade loomise plaan ja rakenduskava. Nende koostamisse on oluline kaasata kõik erakonnad, asjaomased valitsusasutused, kohalike omavalitsuste ühendused ning huvirühmade eeskosteorganisatsioonid.
Selge on see, et majandussurutisest eluga väljatulekuks ja tööpuuduse leevendamiseks üht ja ainukest imerohtu pole. Tõsi, valitsus vastutab praeguse olukorra tekkimise eest, kuid vastutuskoorma veeretamine üksnes valitsuse õlule meid praegu ei aita – lahenduse peame leidma erakondade üksmeeles.
Kui leidsime üksmeele Euroopa Liidu ja NATOga liitumisel, peame selle leidma ka praegu, sest tööpuuduse kasvu pidurdamisest ja uute töökohtade loomisest sõltub meie riigi ja inimeste ellujäämine. 18.03.2010
18. 03. 2010 |
|
Välditav kriisRäägitagu pealegi majanduskriisist, meie rahva kestmajäämisele võib saatuslikuks saada hoopis muu – eemaldumine perekonna põhiväärtustest. Traditsiooniline peremudel väärib Eestis au sees hoidmist seda enam, et meie väikest ühiskonda ennastki võib võrrelda ühe suure perega.
Kuni 19. sajandi lõpuni elasid eestlased maal suurperedena, ühes peres koos mitu põlvkonda. See mudel hakkas jõudsalt muutuma seoses talude päriseks ostmisega. Ulatuslik linnastumine võttis Eestis hoogu alles 20. sajandi teisel poolel. Jõuetuks jäädes jagasid vanad taluperemehed oma maa poegade vahel, see viis nn uustalude kujunemisele. Sellele vaatamata säilisid pereliikmete vahel üldjuhul tugevad sidemed, peres oli igaühel oma kindel koht ja ülesanne. Linna kolinud inimeste elutingimused jäid kauaks ajaks tagasihoidlikuks. See tõi muutusi peremudelis: aina enam inimesi elas üksikult, maa- ja linnasugulased võõrdusid üksteisest. Linnaperes sündis vähem lapsi. Ja see hoiak on jäänud valdavaks tänini. Rohkem lapsi sündis pärast Teist maailmasõda ja laulva revolutsiooni aegu. Ei olnud siis emapalka ega muid soodustusi – see oli elu-usu põlvkondade aeg. Miks nüüd on senine perekonna mõiste kahtluse alla seatud ja nõutakse selle muutmist? Seda on hädasti vaja selleks, et seadustada samasooliste kooselu. Oma osa selles ümberhindamises mängib kindlasti üleilmastumine, millega on meie kultuuri- ja õigusruumi tulnud lühikese aja jooksul palju muutusi. Tuntud inglise arvamusliider Jonathan Sachs on oma ühiskonnaanalüüsides pööranud suurt tähelepanu perekonna kui institutsiooni kriisile tänapäeva maailmas. Ta tunnistab, et ajaloo vältel on eri maades ja kultuurides aktsepteeritud erisuguseid peremudeleid. Kuid need kehtisid ja olid normiks eri aegadel ja eri paigus. Tänapäeva omapäraks on, et kõik mudelid eksisteerivad samal ajal ja paralleelselt koos. Sachs möönab, et kui jutt käib täiskasvanutest, siis võiks see tõesti olla nende vaba tahe, kuidas nad oma elu ja voodit jagavad. Kui aga mängu tulevad lapsed, peaks olukorra analüüs paugupealt muutuma. Esiplaanile tuleb seada laste huvid, ning alles seejärel täiskasvanute tahtmised, sest laps(ed) ei saa vastutada oma kasvatuse ja toimetuleku eest. Just traditsioonilise peremudeli hajumine tingis rahvusvahelise lasteõiguste konventsiooni ellukutsumise. Kui ei ole täisväärtuslikku perekonda, kes tagab lapse õigused, peavad seda asendama rahvusvahelised konventsioonid. Kuid, nagu kinnitab ka Sachs, rahvusvahelised uuringud näitavad, et laste valmisolek eluga toime tulla on suurem siis, kui nad on kasvanud perekonnas, kus on nii isa kui ka ema. Praegu aga käib jutt uue õigusliku normi kehtestamisest, mida tingib vaid täiskasvanute egoism ja soov elada oma elu nii, nagu neile meeldib. Vaba kooselu samasoolisega – kes teab, tulevikus võib-olla ka teiste liikide esindajatega – peaks jääma asjaosaliste eralõbuks, lastekasvatamise õigust ei tohi sellistele paaridele lubada. Riik ei tohi teha otsuseid, mis kaugemas perspektiivis viivad meid tupikusse. On väärtusi, mis ajas ei luitu. Eestlased suudavad rahvusena püsida täpselt niikaua, kuni suudame au sees hoida oma pereväärtusi. Peame neid väärtusi toetama kõigi seadusandlike vahenditega, et pere tähendaks meile ikka isa, ema ja lapsi. Vaid niisuguses peres saab laps õppida oma tulevast ema- või isarolli. Kuni on täisväärtuslik kokkuhoidev pere, on lootust ka tulevikus mis tahes kriisist eluga välja tulla.
02. 03. 2010 |
|
Kes valvab valvaja järele?Enamik lugejaid usutavasti nõustub minuga, et kriminaalpoliitika ja igapäevapoliitika tuleb teineteisest lahus hoida. Vaid sel juhul saab õiguskaitseorganite võitlus kuritegevusega olla objektiivne. Kahjuks kiputakse neid Eestis segi ajama.
Nii hakkamegi juba harjuma sellega, et õiguskaitseorganeid tõmmatakse poliitilistesse intriigidesse. Mida arvata õiguskaitseorganitest lekkinud või tahtlikult, kindla suunitlusega avalikkusele ja meediale lekitatud infoga manipuleerimisest? See teenib alati kas otsest või kaudset poliitilist eesmärki. Selline väärpraktika rikub räigelt kriminaalasjaga seotud või uurimise alla sattunud isiku põhiõigusi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet ning – mis veel hullem – seab kahtluse alla õiguskaitseorganite tegevuse, nende aususe, erapooletuse ja sõltumatuse, sealhulgas poliitilise sõltumatuse.
Kuriteod organites endis
Probleeme õiguskaitseorganite tegevuses on tunnistanud justiitsminister Rein Lang. Just seetõttu ei saa mööda vaadata tema enda ametipositsiooni ärakasutamisest seoses Venemaa kõrgete ametiisikute viisakeelu tühistamise infolekke uurimisega.
Piisab meedias avaldatud infost, kuidas kapos antud ütlusi ja esitatud dokumente, mis esialgu tunnistati avaldamisele mittekuuluvaks, hakati äkitselt käsitama hoopis eraldi asjana. Kuidas päevapealt võeti dokumentidelt avalikustamise keelumärge ja kuidas justiitsminister laskis need dokumendid ministeeriumi koduleheküljele riputada – teatades, et eraisikuna on tal selleks täielik õigus. Kas on? Teeb nõutuks, kuidas demokraatlikus õigusriigis on ühel poliitilistel jõul võimalik sellise kiirusega mõjutada jõustruktuuride tegevust.
Veelgi taunimisväärsem on see, kui õiguskaitseorganite töötajad astuvad kuritegelikule teele. Kas võime kindlad olla, et midagi seesugust pole kunagi juhtunud ega juhtu ka tulevikus?
Kontrollita prokuratuur
President Ilves tõstatas küsimuse ajakirjanduse valvamisest. Sama asjakohane on küsida: kui õiguskaitseorganid valvavad kuritegevuse üle, siis kes valvab õiguskaitseorganite endi üle? Eelkõige tähendab see järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle, ehkki ka tsiviilkontrolliga kaitsepolitsei tegevuses on küsitavusi. Seda enam paneb imestama, et mõnigi valitsuse algatatud eelnõu on suunatud riigi jõustruktuuride niigi ülemäärase jõupositsiooni tugevdamisele ning allikakaitse sildi all ajakirjandusvabaduse piiramisele. Justiitsminister Lang on korduvalt osutanud probleemidele kriminaalmenetluse eeluurimisel, mida juhib prokuratuur: menetluse arutu venimine, eeluuritava liiga pikalt vahi all hoidmine, mistõttu kambrites napib kohti, uurimisandmete põhjendamatu ja suunitletud lekkimine-lekitamine meediasse jne. Justiitsminister on olnud sunnitud korduvalt möönma, et toimivat ja tõhusat järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle Eestis seni pole. Sellest lähtudes esitaski Rahvaliit eelnõu, mis näeb ette riigikogu järelevalve prokuratuuri tegevuse üle. Järelevalveülesannet võiks täita riigikogu põhiseaduskomisjon. Juhul kui töökoormus tingib eraldi komisjoni moodustamise, on võimalik seadust muutmata moodustada prokuratuuri järelevalve erikomisjon. Õigusriigi ja demokraatia seisukohast on järelevalve kriminaalmenetluse läbiviija kui isiku põhiõiguste ja vabaduste olulist riivet puudutava menetleja üle hädavajalik.
02. 03. 2010 |
|
|
|
|